Kaljo, Caesar. Kolm retke Pőhja-Jäämerel ja talvitumine Jamali poolsaarel aastail 1918–1921. (Saaremaa Muuseumi toimetised. 2.) Kuressaare, 2004, 135 lk.

Saateks. Caesar Kaljo – üks mees, 49 ametit
Toimetanud Olavi Pesti

Tőepoolest, just niipalju ameteid loetleb Caesar Kaljo (1897–1969) oma käsikirjalise autobiograafia “Minu elu” sissejuhatuses “Ametialad, millistega olen tegelenud”. Ja see ei olnud niisama “tegelemine” – kőigil neil aladel omandas ta elu sunnil ja ajendatuna inimlikust uudishimust asjatundmise ning saavutas häid tulemusi. Mälestused ise hőlmavad 500 käsikirjalehekülge ja on autori päevikute toel kirja pandud 1960. aastate alguses. Käesolevas raamatus avaldatakse neist ligi pool, mis käsitlevad C. Kaljo kőige erakorralisemat elujärku – tema tegevust polaaruurija ja -rändurina.

Caesar Kaljo sündis 18. septembril 1897 Kuressaares Kaarma vallast pärinenud oskustöölise Aleksei Kaljo (1864–1932) ja Jelizaveta (s. Allik) eelviimase, kuuenda lapsena. Aleksei Kaljo oli nelja-aastaselt vaeslapseks jäänud ja enda sőnul vaid kaks päeva koolis käinud, kuigi ta tegelikult külakooli siiski lőpetas. Ameti őppis ta ära Kuressaares ja Riias ning oli hinnatud kunstmaaler, kes 20. sajandi algul muuhulgas kandis koos O. F. H. von Moelleriga Kuressaare linnuse seintele neogooti ornamentika. Linnusega oli ta veelgi seotud, töötades möödunud sajandi algul ja uuesti aastail 1927–32 nn. lossivahina, s. t. muuseumi järelevaatajana. Aleksei Kaljol oli laialdane kultuurihuvi: ta oli Kuressaare Eesti Seltsi ja Saaremaa Karskusseltsi asutajaliige, mitme muu seltsi liige, koorilaulja, teatridekoraator ja mitmekülgne pillimees.

Caesar astus isa jälgedes. Alghariduse sai ta AŐK Nikolai Vennasteseltsi algkoolis ja linna algkoolis. Juba 7-aastase poisikesena asus ta isa käe all ühtlasi maalriőpilasena tööle, maalides silte ja dekoratsioone. Aleksei Kaljo őpetas poja ka mitut pilli mängima, sest peres oli kombeks ühiselt musitseerida. Veidi kunstiőpetust sai väike Caesar ka tuntud maalikunstnikult Oswald von Sassilt, kes aitas tema isa linnuse interjööride kujundamisel. “Isa kujundas ka lossi ristikäigu seinal asetsevad dolomiidist aadlike suguvősade vapid. Esimese visandi tegi isa Moelleri näpunäidete järgi ja teised kőik juba oma äranägemise järele, mis kőik heaks kiideti. Vappide raietöö viis läbi lihtne külasepp, vana Ool Uduvere külast.” Pojale usaldas Aleksei Kaljo piiskoppide nimestiku tähtede sisselőikamise.
1911. a. algasid noore Caesari rännuaastad. Rahutus hinges ja kodune küllaltki karm elukorraldus viisid 13-aastase noormehe, umbes kolm rubla taskus, ühel ilusal juuniőhtul Roomassaare sadamas seisnud auriku “Osilia” pardale. Järgmisel varahommikul maabus laev koos pőgenikuga Riia sadamas. Küllap oli hinge jäänud ka Saaremaal suvitanud ja töötanud itaalia kunstnike kutse, kes poisi kunstiannet märgates teda endaga kaasa kutsusid, lubades korraldada tema kunstihariduse saamise.

Algas tőeline elukool, mis hőlmas tööd, őpinguid, seiklusi. Őnnelik juhus viis Caesar Kaljo kőigepealt Riia–Kuressaare–Tallinna–Peterburi liiniaurikule maalermeistriks ja kokaks. Aastail 1912–13 töötas ta Riias, 1914–16 Peterburis ja vahepeal kodus peamiselt sildimaalija ja kuldajana, ühtlasi őppis Riia Käsitööliste Seltsi őhtukoolis üldaineid ja rakenduskunsti, Kuressaare muusikaőpetaja Karl Linnamäe juures viiulit ja muusikateooriat, oli Stieglitzi kunstikooli vabakuulaja. Oma sőnul parimat tarbekunstiharidust sai Kaljo Peterburis M. Glokmani suures ateljees töötades, kus ta őppis ka fotograafiat ja retušeerimist. Samal ajal omandas ta őhtukursustel keskhariduse. Tema lemmikharrastused olid muusika ja kujutav kunst. Mais 1916 mobiliseeriti C. Kaljo väeteenistusse. Pőhiliselt Viiburis teenides sai ta südamelähedase ameti orkestrandina ja määrati peatselt puhkpilliorkestri juhiks. Varsti pärast Oktoobrirevolutsiooni tema aastakäik demobiliseeriti. Kuna kodusaarele Saksa okupatsiooni tőttu ei pääsenud, Tallinnas ei olnud tööd leida ja ka Glokmani juures oli seda äreva aja tőttu vähe, otsustas Caesar Kaljo (ilmselt 1918. a. märtsi algul) vabatahtlikuna mereväkke astuda. Siinkohal algabki tema mälestuste käesolevas raamatus avaldatav tekst.

Őnnelik juhus – juba kui mitmendat korda selles seiklusrikkas kuid viljakas elus! – tői C. Kaljo elukäiku järjekordse pöörde: temast sai polaaruurija. 18. septembrist kuni 31. oktoobrini 1918 vőttis ta jäämurdja “Taimőr” vanemsignalistina osa Vene polaarekspeditsioonist, mis jőudis Arhangelskist Igarkani Jenissei jőel. Selle juht, silmapaistev polaaruurija Boriss Vilkitski kavandas kolmeaastase retke, mille käigus tuli läbida kogu Kirdeväil, kuid selle katkestas teise ekspeditsioonilaeva “Vaigatš” őnnetu hukkumine Jenissei lahes. Vilkitski oli seadnud eesmärgiks otsustava pöörde saavutamise Pőhjameretee kasutuselevőtmisel ja polaaralade geoloogilisel uurimisel ning küsis Nőukogude valitsuselt miljon rubla. Kuid viimane eesotsas V. Leniniga pidas ettevőtmist niivőrd tähtsaks, et eraldas ekspeditsioonile 1918. a. juulis poole suurema summa. Teine ekspeditsioon purjelaeval “Bednota” algas Arhangelskist 1919. a. septembri keskpaiku ja oli ette nähtud polaarasulate varustamiseks. Seegi retk kujunes väga raskeks: karmide jää- ja ilmaolude tőttu oli laev korduvalt otseses hukkumisohus. Jőuti küll Jugorski polaarjaama, kuid Novaja Zemljal maabuda ei őnnestunudki. Rängas vőitluses Pőhja-Jäämerega jőuti siiski őnnelikult kodusadamasse tagasi. 1920. a. septembrist kuni septembrini 1921 töötas Kaljo 13 kuud Jamali poolsaare läänetipus asuva Marrasale polaarjaama meteoroloog-vaatlejana, uurides ühtlasi sealsete neenetsite elu ja kohalikku loodust.

Tema mälestused on ehe dokument polaarmeremehe igapäevaelust, Pőhjala karmist loodusest, kohtumistest kohalike elanikega, 7-liikmelise polaaruurimisjaama argipäevast ja inimsuhetest. Lisaväärtuseks on Kaljo enda tehtud fotod: ta oli ka ekspeditsiooni ametlik fotograaf. Autor kirjeldab värvikalt pärismaalaste kombeid, meenutab kokkusaamisi kuulsa Norra polaaruurija R. Amundseniga, kelle laeva “Maud” nad oma esimesel ekspeditsioonil jääst vabastada aitasid. Huvipakkuv on ka Arhangelski kirjeldus poliitiliselt äreval ajal, kus tal muuhulgas tuli korra isegi eksikombel surmamőistetute kongis istuda. Kahjuks on sealsest olukorrast pärast nőukogude vőimu taaskehtestamist juttu ainult möödaminnes – ilmselt on tegemist autori sisetsensuuriga, kuigi memuaarid olid algselt mőeldud vaid oma suguvősa tarbeks.

Pärast seda kulus ligi aasta opteerimiskadalipu läbimiseks. 1922. a. sügisel oli Caesar Kaljo tagasi koduses Kuressaares. Ta jätkas tööd kunstmaalrina ning sai 1927. aastal segakaupluse omanikuks, mis aga nelja aasta pärast majanduskriisi tőttu pankrotti läks. 1932. a. suvel suri tema isa ning C. Kaljo vőttis üle tema ameti “lossivahi” ja “muuseumihoidjana”, kellena töötas kuni 1935. a. sügiseni. Kőige selle kőrval tegutses ta Kaitseliidu Saaremaa Maleva orkestrijuhi (1926–35) ja pillimehena, oli Saaremaa Ühisgümnaasiumi muusikaőpetaja, Saaremaa Meistrite Ühingu esimees, Kuressaare Kaunistamise Seltsi sekretär, tegeles kujutava kunstiga.

1924. a. jaanipäeval abiellus Caesar Kaljo oma lapsepőlvesőbra ja polaarretkekaaslase Johannes Jőgi őe Almaga, kellega neil sündis tütar Valentina. Kuid Alma Kaljo suri juba 1931 ning kolm aastat hiljem sai C. Kaljo teiseks abikaasaks Hilda Everaus. Sellest abielust sündisid tütar Aino (Jakobsoo; isa mälestuste originaali valdaja) ning pojad Väino, Mati ja Peeter. Muuseumitöö oli mitmekülgsete huvidega Kaljole hingelähedane: “Töö lossis meeldis mulle. Olin isa kőrvalt omandanud teatud kogemused lossi külastajatele seletuste andmiseks. Lossi rikkalikus arhiivis olid ka väärtuslikud ürikud ajaloost, […] mida ma innukalt lugesin ja sőnaraamatute abil ladina ja vana-saksa keelest tőlkisin. Minu tööga oldi rahul ja ma ise olin tööst otse vaimustatud.” Kuid C. Kaljol tekkis tősine tüli linnust hallanud Kuressaare Linnavalitsusega, kes tahtis kindluse hoovi staadioni rajada. Ise kavandas ta koos Kuressaare Kaunistamise Seltsiga siia hoopis vabaőhumuuseumi rajamist. 1935. aastal kolis kogenud meistrimees Tallinnasse, kus algul leidis tööd OÜ “Maja” töödejuhatajana. Ühe suvila ehitusel tutvus ta Konstantin Pätsi venna Voldemariga ja sai tänu sellele tööd presidendi Toila-Oru suveresidentsi remontimisel. Juba 1937. a. asutas Kaljo Tallinnas oma töökoja, kus oli kuni 25 töölist. Tema tööobjektide hulka kuulus ka kohviku “Kultas” interjöör. Ta oli ka Maalermeistrite Ühingu sekretär. 1942. aastal kutsuti C. Kaljo tagasi Kuressaarde, Omakaitse Saaremaa Maleva orkestrit asutama ja juhtima.

Sellise elukäiguga mees tundus Nőukogude organitele mőistagi ohtlikuna ning 3. novembril 1944 ta arreteeriti. 14. detsembril mőistis nn. troika C. Kaljole 10 aastat vangistust ja 5 aastat asumist. Teda süüdistati kurikuulsa § 58 kőige tarvitatuima lőike 1a – kontrrevolutsioonilised kuriteod – alusel. Pärast süüdistuskokkuvőtte ärakuulamist olevat ta oma suhteliselt sőbralikelt “kohtunikelt” küsinud, mis ta siis őieti teinud oli. “Siis ütles üks kohtunikest, et teha vőib ka nii, et jälgi järele ei ole jäänud. Teid tuleb lihtsalt mőneks ajaks ühiskonnast eemaldada, et te midagi teha ei saaks!” Selle iseäraliku mőtteavaldusega C. Kaljo mälestused kahjuks lőpevad.

Kaugelt Komimaalt pääses ta koju tagasi 1955. a. hilissügisel. Kuid elutöö polnud veel tehtud. Kuni 1967. aastani töötas Kaljo Kuressaare lastemuusikakooli őpetajana, oli tuletőrjeühingu orkestri taasasutaja ja juht (1956–59), juhatas arvukaid maarahvamajade pasunakoore, tegeles heliloominguga. Peale selle teenis ta igapäevast leiba teeninduskombinaadi “Saare” fotograafina.

Väsimatu töömees Caesar Kaljo suri 9. mail 1969 Kuressaares ja on maetud Kudjape kalmistule. Mitmekülgsete annetega on silma paistnud ka tema järeltulijad. C. Kaljo lapselaste hulgas on mitu ajakirjanikku, kujutavkunstnikuna on endale nime teinud Enn Kaljo.

* * *

Mälestuste toimetamisel on nende ladusama loetavuse huvides parandatud interpunktsiooni, kokku- ja lahkukirjutamist ning nimede kirjutamist, muudetud sőnade järjekorda ning mőnede (venemőjuliste) sőnade őigekirjutust, püüdes vőimalust mööda säilitada autori keelepruuki. Asendatud ja lisatud sőnad on paigutatud nurksulgudesse, samuti vähesed väljajätted, mis väldivad kohatist liigsőnalisust ja asjatuid kordusi. Vőőrkeelsed sőnad on antud kursiivkirjas. Lahknevuse korral on mälestuste tekstis esitatud kuupäevi eelistatud autori fotodel leiduvatele.

Täname Caesar Kaljo eluloo uurijat Heinrich Männat ja käsikirja retsenseerinud mereajaloolast Bruno Paod.

Olavi Pesti