Ülevaade ajaloost

Saaremaa Muuseumi pőhiekspositsiooni asukoht – Kuressaare linnuse konvendihoone – on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides ja sellisena vaieldamatult ka rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurimälestis. Lisaks esteetilisele elamusele, mille annab arhitektuuri stiilsus, väljapeetus, rangus ja karm suurejooneline ilu, vőimaldab linnuse külastamine saada mitmekülgseid ajalooteadmisi, saavutada vahetumat kontakti minevikuga, tunda keskaja hőngu.

K. Aluve rekonstruktsioon 16. saj. kp.

1227. aastal alistus Saaremaa viimase Muinas-Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele. Kuna Saaremaa oli muinasaja lõpus Eesti ala kõige arenenum ja tugevam maakond, säilitasid saarlased kuni 1343.–45. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuni võrreldes teiste eestlastega rohkem õigusi ja vabadust. Maade jagamine vallutajate vahel jõudis põhiliselt lõpule 1254. aastal. Enamus Saaremaast jäi nn. Saare–Lääne piiskopkonna koosseisu; Muhu, Pöide ja osa Kihelkonna kihelkonnast jäid Saksa Ordule. Lääne-Eesti aladest 1228. aastal moodustunud Saare–Lääne piiskopkonna keskus oli alates 1265. aastast Haapsalu. 7600 km² suuruse riigikese ametlik nimi oli alates 1260. aastast Saaremaa (Osilia) piiskopkond.

2010.–12. aastal toimunud arheoloogilised välitööd näitasid, et Kuressaare linnuse näol on tegu omapärase vesilinnusega, mis ehitati otse madalale rannaalale. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322–38) ning esmalt hakati ehitama nurgatorniga (kaitsetorn Sturvolt) ringmüürkastelli. Tööd katkesid ilmselt Jüriöö ülestõusu (1343–45) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada ka väike üheruumiline hoone selle merepoolsel küljel ning mingis kõrguses ringmüür. Edasi on ehituskavades toimunud suur muudatus: järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile.

Seega tuli konvendihoone rajamine päevakorda alles järgmisel ehitusetapil ning see püstitati põhiliselt XIV sajandi 2. poolel. Keskaegne maapind jäi pealinnuse loode- ja edelaküljel tänasest 1–1,4 meetrit madalamale ning selle näol on tegu konvendihoone ehituse järgse maapinna kõrgusega. Rohke leiumaterjali põhjal otsustades püsis see samal kõrgusel XV sajandi algusest kuni XVII sajandini. Alles hiljem on maapind rusutäidetega tänasele kõrgusele viidud.

Konvendihoone oli ümbritsetud ringmüüriga, mille välisküljele jäi tänaseks kinni aetud ning ligi paarikümne meetri laiune esimene vallikraav. Konvendihoone kaguküljelt (Pika Hermanni torni kõrvalt) ringmüürile viiva tõstesilla kaudu sai hädaolukorras ilma väravat avamata pealinnusesse taanduda ja kaitsmist jätkata. Kuigi ringmüüri on konvendihoonest sadakond aastat vanemaks peetud, ei kinnita seda leiumaterjal ja loodusteaduslikud analüüsid. Nimelt õnnestus ringmüürist leida selle ehitamise aegne tugipalk ning Tartu Ülikoolis tehtud dendrokronoloogiline uuring näitas, et männipuu on langetatud 1352. aastal. Tõenäoliselt algaski nii konvendihoone kui ringmüüri ehitus alles pärast Jüriöö ülestõusu, mil Liivi ordu alustas foogtkonna keskusena Saaremaale Maasilinna rajamist. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad 1380. aastatest.

Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur johtus tema funktsioonist: olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, vőimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus – kokkutulek) ja pakkuda sellele kindlat kaitset ülestőusu- vői sőjaohu korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus; tugevasti kindlustatud sissepääs viib neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovile.

Kuressaare linnus jäi Saare–Lääne piiskoppide residentsiks kuni Liivi sőja alguseni. Eeslinnuse laiendamine ja uue ligikaudu 625 meetri pikkuse kaitsetornidega (tänaseks on neist restaureeritud Suurtükitorn ja Püssirohutorn) ringmüüri rajamine ei toimunud korraga, nagu siiani arvatud. XIX sajandi alguses lõplikult kinni aetud esimese vallikraavi edela- ja kagupoolselt välisküljelt leiti 2,4 meetri laiune dolomiitplokkidest laotud kontreskarp (vallikraavi välisnõlva toetav sein), mida on hiljem kõrgemaks ehitatud ning enne uue ringmüüri valmimist ilmselt kaitsemüürina kasutatud. Vallikraavi välisküljele rajatud ja maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele küündinud müüri pikendati vallikraavi ida- ja põhjanurkadest linna suunas, ehitati mitu torni ning linnusele rajati uus kaitstud eeshoov. Esimene eeslinnuse laiendamine toimus leidude põhjal XV sajandi  1. poolel. Alles seejärel, ilmselt XV sajandi 2. poolel, on õueala veelgi laiendatud (külgedele) ning koos uute ringmüürilõikudega lisati võimas kagutorn (läbimõõt 13 m ja seina paksus 3,5 m), lõunatorn (Püssirohutorn; läbimõõt 14,5 m ja seina paksus vähemalt 3 m) ja põhja- ehk Suurtükitorn (läbimõõt 14,4 m, seina paksus 3,75 m). Vallikraavi välisküljele püstitatud müüri merepoolne edelakülg liideti uue ringmüüriga, ülejäänud osa lammutati.

1559. a. müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valdused Saare- ja Kuramaal taanlastele. XVII sajandi algul mindi seoses suurtükkide tulejőu suurenemisega keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida vőib nimetada juba kindluseks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Tööd algasid 1600. a. paiku ja kestsid 1640. aastani. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 m laiuse mereveest täituva vallikraaviga.

Vastavalt 1645. a. sőlmitud Brömsebro rahulepingule läks Saaremaa Rootsi valdusse. Ei ole teada, kui suur oli linnuse asukate arv erinevate piiskoppide ajal, küll aga on andmeid hilisemast perioodist. Nii on teada, et 1618/19. finantsaastal oli linnuses palgal 47 mitmesugust ametimeest ja teenijat ning 50 palgasőjaväelast, neist 36 lihtsődurit ja 8 relvaseppa. Pea samal ajal (1623) oli kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sőjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasődurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.

1684. aastal otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Juba varem (1676) toodi kindluse peavärav Suurtükitorni juurest praegusele kohale ja rajati selle ette esimene väike raveliin (eelkindlustus) praeguse vőőrastemaja kohale. Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede pőhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued vőimsad tänapäevani säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkesid 1706. aastal, kusjuures mere poole planeeritud Edelaraveliin jäi ehitamata.

15. septembril 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle. 1711. a. kevadel Vene garnison lahkus. Őhiti bastionide tiivad, Suurtükitorn, osa konvendihoone vőlve ja Kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1762 katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. aastal remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued vőlvid peakorruse ristikäigus. 1791 lammutati Kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi 1. poolel viljalaona. 1783. aastal kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast. Samal ajal käis ka hoogne vallide, bastionide ja raveliinide rekonstrueerimine.

F. S. Sterni lito 19. saj kpPärast kolmandat Poola jagamist ja Venemaa vallutusi praeguse Soome territooriumil (1809) minetas Kuressaare kindlus oma senise tähtsuse sőjalise tugipunktina. Pärast seda, kui Venemaa rajas vastvallutatud Ahvenamaa saartele, Rootsi pealinna vahetusse naabrusse, Bomarsundi kindluse, kustutati Kuressaare kindlus 1836. aastal lőplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovimajas asus aastatel 1868– 78 vaestemaja. Aastail 1903–12 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles Kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile.

1968 alustati Kuressaare linnus-kindluse pőhjalikku restaureerimist arhitekt Kalvi Aluve projekti järgi. Esimesena taastati osa kirdevalli ja Idabastioni müüritisest ning Suurtükitorn. Järgnes konvendihoone üle kümne aasta kestnud ennistamine, eesmärgiks anda mälestisele pőhiliselt keskaegne ilme ja vőimaldada selle tänapäevane kasutamine. Mahukamateks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine, Kaitsetorni varustamine betoonitrepiga ja vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine.

1985. aastal alanud restaureerimistööde teisel etapil seati eesmärgiks taastada Kuressaare kindlus ja eksponeerida see kui ilmekas näide kaitseehitiste arengust XIV–XVIII sajandil, kusjuures eristatavad on selle arengu eri järgud. Praeguseks on taastatud Pőhjabastion koos algse sissepääsu ja sillaga, 1/3 vallide välimisest ja 2/3 sisemisest tugimüürist, kőik 18. sajandi lőpust pärinevad garnisonihooned ning puhastatud vallikraavid.