Loodusosakond
NB! Loodusosakond on seoses linnuse keldrikorruse renoveerimisega ajutiselt suletud!
Püsinäitus Saaremaa loodusest
Saaremaa Muuseumi loodusosakond paikneb Kuressaare linnuse loodetiiva keldrisaalides. Ekspositsiooni 1. saalis saame ettekujutuse Saaremaa aluspőhjast, kliimast ja rannikust. Saaremaa aluspőhja moodustavad dolomiidid ja lubjakivid – see on paekivi, Eesti rahvuskivi. Selles kivis on jäädvustatud elu soojas rikkaliku elustikuga Siluri meres. Saali keskel vitriinides vőib näha mitmete siluriaegsete loomade – käsijalgsete, kihtpoorsete, korallide, karpvähkide, limuste, eurüpteriidide, trilobiitide jt. – kivistisi. Pika liigestatud rannajoone tőttu vőib Saaremaal kohata mitmeid rannatüüpe: pank-, kalju-, moreen-, klibu-, liiva-, mölliranda. Rannikuvitriinides on eksponeeritud sealset elustikku – linde ja taimi. Tänapäevaste merelindude hulgas on ka haruldusi – alk ja plüü. Plüü pärineb 1908. aastast – tolleaegsest muuseumi linnutopiste kogust, mille oli kogunud W.v. Mierzeyewski. Kaljuranniku taustal on eksponeeritud Vilsandi rahvuspargi arvukaim haudelind – hahk. Klibusel rannikul näeme üht haruldast eksikülalist – flamingot ja viimaste aastate massilisemat läbirändajat – valgepősk-laglet.
Ekspositsiooni 2. saalis avaneb vőimalus tutvuda pinnavormide- ja mullastikukaardiga. Pőhiosa saalist on pühendatud saare märgaladele – järvedele, soodele, soostunud ja rabastuvatele metsadele. Järvi on Saaremaal üle 80, eriti palju saare loodesopis. Järvelindudest on huvitavamad hüüp, järvekaur, valgetiib-viires. Hüüpi näeme kaitsepoosis, milles ta on hädaohu tőttu kaela ja pea vertikaalselt välja sirutanud, jäljendades nii kuivanud roovihku. Järvekaur on haruldane läbirändaja ja valgetiib-viires juhuslik pesitseja, kelle ainus pesitsemine Saaremaal on teada 1925. aastast. Märgala metsade üks huvitavamaid eksponaate on metsis, kes Saaremaal hävis 19. sajandil. 20. sajandi algul on teda mitmel korral sisse toodud, kuid tulemusteta. Viimasel ajal on ta siia uuesti pesitsema asunud.
Soodest on Saaremaale kőige rohkem kuulsust toonud Viidumäe allikasoo, mis jääb praeguse Viidumäe Looduskaitseala koosseisu. Sealsest soost 1933. a. botaanikahuvilise arsti B. Saarsoo poolt leitud taimeke – Saaremaa robirohi osutus Saaremaa endeemiks. Stend kaitsealast tutvustab ka teisi sealseid taimharuldusi.
Saali eraldi nurgakeses paikneb materjal Saaremaa ainulaadseima loodusmälestise, Kaali meteoriidikraatrite kohta. Olulisematest eksponaatidest vőiks nimetada ehtsaid meteoriidikilde ja kraatri serval 1180. (?) – 1430. a. kasvanud tamme läbilőiget.
Kadakas – saarlastele ka kadagas, kadajas, kaddak kui Saaremaa kőige iseloomulikum taim on lähtepunktiks 3. saalis. Väljapaneku keskne vitriin tutvustab lähemalt teda ja tema seoseid teiste organismidega. Kadastikus eksponeeritud lindude ja loomade hulgas on kaks Saaremaa suurimetajat – pőder ja metssiga. Metssiga on Saaremaa üks arvukamaid loomi, kelle arvukust püütakse pidevalt vähendada. Pődrale on kadastikud rohkem toitumispaigaks kui elukohaks.
Lisaks loometsale on Saaremaal palju nőmme- ja palumetsa, mitmel pool ka salu-lehtmetsa. Lääneranniku loomännikutes elutseb üks Eesti loodusharuldusi – merikotkas. Seda Eesti suurimat kotkaliiki pesitseb Saaremaal enam kui mujal Eestimaal.
Kadaka-saalis saame tutvuda ka Saaremaale väga iseloomulike puisniitudega. Niitmise ja karjatamise vähenemise tőttu on need praeguseks ajaks suures osas vősastunud. Őieküllastel puisniitudel on leidnud kasvukoha paljud orhideed e. käpalised. Siin kasvab neid ühtekokku 34 liiki.