Lähiajaloo osakond
Saaremaa Muuseumi lähiajaloo püsinäitus koosneb kahest osast. 2005. aastal valminud väljapanek “Saaremaa 1939–94” paikneb Kuressaare linnuse kirdetiiva kolmes saalis. 2011. aastal valminud väljapanek “Saaremaa 1950–94” paikneb linnuse Kaitsetorni neljal korrusel.
“Saaremaa aastail 1939–1949”
Väljapaneku avaeksponaadiks on Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi vahakuju, kuna tema külaskäik Saaremaale 20. ja 21. augustil 1939 läks ajalukku viimase suureulatusliku poliitilise vaatemänguna Teise maailmasőja eelses Eestis. Sellisena sööbis presidendi külaskäik saarlaste mällu kui viimane päikseline mälestus sődadevahelisest iseseisvusajast. Samas avavad ekspositsioonis leiduvad presidendi Saaremaal peetud kőnede tsitaadid Konstantin Pätsi poliitilise kreedo, millele omakorda andis kauakestva tähendusega hinnagu tema ametijärglane Lennart Meri 5. augustil 1995 Kuressaares peetud kőnes.
Samas ruumis on välja pandud erinevaid materjale, mis kajastavad Punaarmee sissetungi Eestisse, baltisakslaste ümberasumist, Nőukogude okupantide poolt lavastatud punapööret ning sellele osutatud vastupanu ja esimese Nőukogude okupatsiooniaasta repressioone, mis Saaremaal päädisid Kuressaare lossihoovi veretööga. Esmakordselt tutvustatakse laiemale avalikkusele Nőukogude Liidu ja Eesti vahel 15. mail 1940 sőlmitud kokkuleppe alusel Saaremaal Punaarmee käsutusse loovutamiseks määratud alade kaarti. Samas ruumis on vőimalik näha videosalvestisena Eesti Filmiarhiivi kroonikakaadreid Konstantin Pätsi külaskäigust Saaremaale ning kuulata 1939. aastast pärinevaid helisalvestisi Eesti hümnist, presidendi marsist ning Kaitseliidu marsist.
Ekspositsiooni teine ja mahukaim saal kajastab Saaremaa pärast Teise maailmasőja ajal peetud vőitlusi. Erilist rőhutamist on leidnud asjaolu, et just Saaremaal lähtusid Nőukogude lennuväe esimesed pommirünnakud Berliinile, mis olid mőeldud poliitilise vastulausena varem aset leidnud Moskva pommitamistele. Just Saaremaal saavutas oma esimesed kolm őhuvőitu Saksa-Austria tipphävituslendur Walter Nowotny, kes oma lahingvőitude koguarvult ületas esimesena 250. őhuvőidu künnise ning osutus sőja lőpuks maailma hävituslendurite hulgas oma vőitude koguarvult viiendal kohal olevaks. Hulga seniavaldamata materjalidega on seda ekspositsiooni aidanud viimastel aastatel tasakaalustada Saaremaal 1941 ja 1944 vőidelnud Saksa sőjamehed ning nende omaksed. Samuti on nende panus oluline varem kasutada olnud teabe täpsustamisel ning tasakaalustatud lahtimőtestamisel. Samas on lahingutegevust kajastavate materjalide vahel ka ulatuslik lőik saarlaste elust Saksa vägede tagalas. Videomaterjalidest on samas ruumis vőimalik tutvuda Eesti Filmiarhiivist pärinevate Saksa ja Nőukogude kinokroonikatega, mis kajastavad Saaremaa pärast peetud vőitlusi. Suuremőődulised, mőlema vaenupoole andmete vőrdlemisel koostatud kaardid vőimaldavad nii 1941. kui ka 1944. aasta sőjategevusest ülevaate saada.
Kolmas ekspositsioonisaal on raudse eesriidega kaheks jagatud. Kumbki ruumiosa kajastab uut algust – kes pőgenikuna vőőrsil, kes kodumaal Nőukogude terroriga silmitsi jäänuna. Ühel ruumipoolel on keskseks kujunduselemendiks väike pőgenikupaat koos kurnatud pőgenikuga – see väljapaneku osa kajastab vőőrsile sattunud saarlaste (pőgenikud, sőjamehed, sunniviisiliselt ja vabatahtlikult lahingute eest evakueeritud) pagulusaastate algust. Teine pool algab Nőukogude armee ohvitseri F. Ivanovi poolt Moskva vőiduparaadil kantud mőőgaga. Eksponeeritavate materjalide esituslaad annab edasi sedasama virrvarri milles pidid kobamisi orienteeruma kőik toonased inimesed – kes pőgenikelaagris, kes kodus, vangilaagris, küüditatuna asumisel, olude sunnil vői vabatahtlikuna uute okupantide teenistuses, nii mőnigi hoopis metsavennana tagaaetava rollis. Eesti esimese kolhoosi esimese esimehe töölaua taga demonstreeritav videomaterjal kujutab endast Eesti Filmiarhiivis säilitatavat Nőukogude propagandafilmi, mis pidi näitlikustama kolhooside eeliseid üksikmajapidamiste ees.
“Saaremaa aastatel 1950–94”
Kaduvväikese osana “ühest kuuendikust kogu planeedist” kulges elu Saaremaalgi “suure kodumaa” reeglite järgi. Ainuvalitseva kommunistliku partei Moskvast antud suunised jőudsid läbi Tallinna ka tollasesse Kingissepa rajooni ja Kingissepa linna. Kőrgel ja kaugel tehtud otsuste elluviimine sőltus suuresti kohalike juhtide agarusest vői siis vastutustundest ning oskusest laveerida nőukogude bürokraatias. Ligi pool sajandit kontrollis saarlaste igapäevaelu NSV Liidu julgeolekuvägede koosseisu kuuluv Nőukogude piirivalve. Piirirežiimi ranged reeglid kehtisid nii kohalikele kui ka erilubade – propuskite – alusel saarele saabujaile. Süsteemi totalitaarsusest annab pildi Nőukogude piirivalvet ülistav propagandafilm “Läänepiiril” (1978).
Elu tahtis aga elamist, seda ka nőukogude korra “viljastavates tingimustes”. Küüditamiste hirmus loodud kolhoosideski vajas maa harimist ja lehmad lüpsmist. Murdnud läbi kolhoosiaja algaastate kitsikusest, andsid traditsioonilised elatusalad, kalandus ja pőllumajandus, saarlase lauale nii igapäevase leiva kui ka leivakőrvase. Oleks andnud rohkemgi, kui üleliidulised limiidid-fondid-normid-kohustused poleks siin toodetust jätnud kohapeal tarbimiseks vaid nappi viiendikku. Ülejäänu eest “tasuti” punalippudega. Ettekujutuse Saaremaa kalurite elust annab ajastule omases stiilis vändatud reklaamfilm “Saare Kalur” (1976).
Olenemata valitsevast korrast on eestlasele-saarlasele alati oluline tema kodu. Olgu selleks siis oma kulul vastavalt vőimalustele ehitatud individuaalmaja vői riigilt pikas järjekorras “seismise” järel saadud üürikorter. Näitusesaali loodud interjööris püütakse edasi anda 1960.–70. aastate kitsukese kodu – nn. hruštšovka – stiili ja tunnet, tekitada äratundmist vői imestust. Dokumentaalfilm “Jäätramm” (1964) kajastab aga läbi aegade saare elanike jaoks ühte kőige valusamat teemat – ühendust “suure maa” ehk mandriga.
1980. aastate lőpu – 1990. aastate alguse kiirete muutuste ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega kulmineerunud sündmuste eellooks Saaremaal sai Eesti NSV vőimuladviku soov pőlistada siin oma iidolit, Viktor Kingisseppa. Sellele järgnenud kiirest rahvusluse tőusust ja poliitilistest arengutest teeb lisaks vitriinides esitatud fotodele-museaalidele kokkuvőtte 10-minutiline ülevaatefilm “Saaremaa 1988–1993”. Kodumaast kaugel, Kanadas, elanud saarlaste poolesaja aasta tegemised vőtab kokku film “Saarlaste Ühing Torontos eesti aadete hoidjana” (2008).
Suure mahukuse tőttu vőimaldab see väljapanek vastavalt vajadusele 2-3 erineva muuseumitunni korraldamist ühele ja samale őpilaste, aga miks mitte ka täiskasvanute grupile.
Väljapaneku kujundas Vello Laanemaa, kunstnik Väljapaneku teostas Kalla Mööbel OÜ ja selle rahastamist toetas Euroopa Liit.