Veski Kuressaare kindluse läänebastionil
Kuressaare kindluse läänebastion ehk ajalooline Veski bastion
Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg (14. saj. I pool–1559), Taani aeg (1559–1645), Rootsi aeg (1645–1721) ja Vene aeg (1721–1918).
Saaremaa läks reaalselt taanlaste valdusse 1560. aastal. See oli ajajärk, mil sajandeid laiendatud ja täiustatud keskaegsed kivimüürid muutusid suurtükkide tulejõu kasvades lühikese ajaga kasutuks ning nad asendati muldkindlustustega. Hiljemalt Kalmari sõja ajaks (1611–1613) olid taanlased Kuressaares bastionaalkindlustused juba põhiosas välja ehitanud – nähtavasti alustati neid umbes paarkümmend aastat varem. 1589 – andmed nn rondeeli ehitustöödest, tegemist ilmselt kindluse ühe esimese bastioniga.
Bastionid kandsid 1612. aasta inventarinimistus järgmisi nimesid: põhjabastion oli Värava või Värava vastas olev rondeel/bastei, idabastion oli Suur rondeel, lõunabastion Kutheri torni bastion ja läänebastion (Vana) Veski bastei (alte Möllen Pastey). Seega kandis praegune läänebastion algselt (Vana) Veski bastioni nime ning võib arvata, et esimene tuuleveski kerkis mereäärsele muldvallile vahetult pärast selle kuhjamist. Ka esimestel teadaolevatel kindluseplaanidel on praegusel läänebastionil kujutatud lihtsat pukktuulikut.
Kuigi 17. sajandi teisel poolel veski läänebastionil ilmselt hävis, ehitas kohalik kaupmees Jelisar Beloussov tsiviilteenistuse valitsuse loal 1787. aastal põhjabastioni suurtükitorni müüridele hollandi tüüpi tuuliku. Tuulik püsis sellel kohal 18. novembrini 1795, mil see maha põles. Võib öelda, et tuuleveskid on maamärgina Kuressaare kindluse lahutamatuks osaks ning võimalik, et nende juured ulatuvad juba keskaega.
Läänebastioni väljavõtted kindluse plaanidest:
1645 – (autoriks Rootsi teenistuses olnud insener) Georg von Schwengeln
1646 – (teine Rootsi teenistuses olnud insener) Johan von Rodenburg