Saaremaa läänerannikul, 3 km Kihelkonnalt Kuressaare poole asub Eesti üks omapärasemaid muuseume Mihkli Talumuuseum. Selle rajamiseks ei olnud vaja teha kogumistööd: lisaks täielikule hoonetekompleksile oli kohapeal säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Pea eranditult on need esemed valmistanud selle talu elanikud kahe sajandi jooksul, kuue pőlvkonna kätetööna. Seega saab siin näha eksponaate nende loomulikus keskkonnas. Mihkli Talumuuseumi sünnipäev on 5. veebruar 1959, mil talu viimane omanik andis ajaloolise hoonetekompleksi koos enamiku säilinud etnograafilise tarbevaraga tasuta üle toonasele Saaremaa Koduloomuuseumile, jäädes ise vastloodud talumuuseumi esimeseks töötajaks.

Viki küla ühele vanemale talule pani aluse Wicki Peter 18. sajandi teisel veerandil, praeguse nime sai see tema pojapoja Mihkli järgi 19. sajandi algul. Selle majapidamise őitseajaks oli 19. sajandi keskpaik, mil valmis ka enamuis praeguseni säilinud hooneist.

Ehituste poolest on Mihkli tüüpiline Lääne - Saaremaa talu, mis pakub huvi eeskätt oma mitmekesise hoonestuse poolest. Elumaja ja abihooned on paigutatud ringikujuliselt ümber keskőue, millest osa on eraldatud hirsaiaga ümbritsetud lilleaiaks. Kőikjal talu ümbruses kőrguvad pőlised saared, mille küljest varem lőigati lammastele talveks lehiseid. Suure őunaaia rajas Karl Reht. Varasemad őlgkatused on kahekümnendal sajandil asendunud roogkatustega. Pilliroog oli eelistatud katusekattematerjal rannikualadel, mujal kasutati pigem őlgi.

Muuseumiga tutvumist alustame peavärava kőrval asuvast elumajast, 1 mis pärimuse kohaselt on ehitatud 1834. a. Enne seda elati vanas rehielamus, mis asus praeguse lilleaia ja paargu (suveköögi) kohal. Säilinud elumaja on poolkelpkatusega vundamendita palkehitis, mille keskosas asub kiviseinte ja vőlvlaega roovialune köök. On väga tőenäoline, et hoone ehitamisel on eeskuju vőetud Lätimaalt; Eesti taluarhitektuuris kohtamegi roovialust ainult Saaremaa lääne- ja pőhjaosas. Eeskojas on eksponeeritud talu ajalugu kajastav stend, vasakule jäävad otsa- ja tagakamber, paremale tuba ja toakamber. Algselt olid köetavad ainult viimased, kusjuures ahjusuu paikneb roovialuses. Roovialuse seinad on aastakümnete jooksul kattunud paksu nőekorraga. Ahju kütmisel täitus köök suitsuga, mis juhiti ukse kohal olevate avade kaudu korstnasse. Kui taheti, et suits püsiks ruumis pikemat aega (näiteks liha suitsutamisel), suleti avad puust luukidega. Siin eksponeeritud esemete hulgas köidavad tähelepanu suur leivalabidas ja leivaastja. Elutoas on välja pandud mitmesuguseid tarbeesemeid: kangaspuud, söömarenn (söögilaud) sellel asuvate supi- ja pudrukausside, őllekannude (vanim 1816. a.), kala- ja vőikarpidega. Paljudele esemetele on sisse lőigatud peremärk: Mihklis kui ühes vanemas talus on selleks lihtne rist. Muuseumi vanim eksponaat on 1788. a. pärinev külimit. Elumaja hilisemaks juurdeehitiseks on pőhjapoolne otsakamber, nagu näitab seinale lőigatud aastaarv 1864. Akna- ja ukseavasid avardas 1/3 vőrra Karl Reht 1893. a.

Elumaja kőrval paikneb väike kivist ja puust hoone, mida kutsutakse ratastemajaks. 2 Siin tehti mitmesuguseid puutöid ja hoiti sőiduvankreid ehk "rattaid"- sellest ka maja nimetus. Sőiduriistade hulgas on kaks lapsevankrit, neist üks on ostetud, teine ise tehtud.

Lőunast piirab taluőue aastail 1840 – 43 püstitatud rehemaja, 3 mille ehitamisel on kasutatud juba saagi. See talu suurim hoone koosneb kiviseintega rehealusest ning palkseintega rehetoast ja hobuselaudast. 1861. a. lisandus juurdeehitusena mesilastarvete ruum, mille uksepiidal on Peeter Rehe nimetähed. Kuna talus oli omaette elumaja, siis rehetuba elamiseks ei kasutatud. Rehetoas peksti vilja ning siin on säilinud lősnadele toetuvad parred, nende all reas reherabamispingid, seina ääres linalőugutid ja möödunud sajandi lőpul kasutusele vőetud rullidega linamasin, ahju kőrval aganakäpp, reherehad ja ahjuroobid. Rehealuses eksponeeritud esemete hulgas nimetagem pőllurulli, vannas- ja hőlmatra, vilja puhastamiseks kasutatud tuulisarja ja koote. Talus kasutatud esemete kőrval näeme ka mujalt siia tooduid: Soomes valmistatud viljapeksugarnituur, tuulimasinad, triöörid (viljasorteerijad) jm. Rehemaja otsaruumi, endisesse hobuselauta on koondunud mitmesugused sőidu- ja veovahendid, neist huvipakkuavamaks vast punutud korviga kartuli- ja kalaveovanker ning palgikelk.

Rehemaja vastas asub 1854. a. valminud laudkatusega kivimaja, milles on kőrvuti paargu (suveköök), sepikoda 7 ja puidust juurdeehitisena veel ka őllekeedukoda. Suurt huvi pakuvad selle hoone ehitamisel kasutatud keskaegsed raidkivid: pühitsetud vee nőu, vőlvikonsool, puhtalt tahutud kantkivid. Katusekivitükke on ratastemaja kivide vahele pandud juba 1849. aastal. On vőimalik, et nii ühed kui teised pärinevad Kärla vanast kirikust, mis lammutati 1836. a.

Mihkli talus on kaks aita, nn. uus ja vana hoone. 5,6 Talu säilinud majadest vanim on őunapuuaias asuv vana ait, mis väliste tunnuste järgi kuulub XVIII ja XIX sajandi vahetusse. Igal juhul ei ole vana hoone ehitamise ajal talus veel saagi tuntud. Siin seisid viljakirstud ja hoiti őunu.

Kuigi uus ei ole ka uus hoone, mis on ehitatud arvatavasti 1842. a. Seda tőestavad aastaarvud riieteaida ukse kohal ja kalahoone seinal. Uus hoone on mitmeosaline, nn. kambritega ait, mille keskosas olid eraldi ruumid vilja, liha ja kala ning riiete tarvis. Külgmistes eenduvates kambrites olid suviti tüdrukute magamisasemed.

1846. a. ehitati őunaaeda saun 4 , mille praegune puitosa pärineb 1910. aastast; umbes samaaegne on ka sisustus. Hoonegrupist paarisaja meetri kaugusel väikesel kőrgendikul asus talu tuuleveski - pööratava kerega pukktuulik, mis hävis tulekahjus 1994.

Talu taha on rajatud piknikumaja ja saunaga puhkeplats, mida külastajad saavad rentida. Siin korraldatakse suveperioodil ka kontserte ja muid avalikke üritusi. Kuna Mihkli talu algne tuuleveski on hävinud, paigutati siia ka vanadel eeskujudel ehitatud uus tuulik."