|
Püsinäitus Saaremaa loodusest
Saaremaa Muuseumi loodusosakond paikneb Kuressaare linnuse loodetiiva keldrisaalides. Ekspositsiooni 1. saalis saame ettekujutuse Saaremaa aluspõhjast, kliimast ja rannikust. Saaremaa aluspõhja moodustavad dolomiidid ja lubjakivid - see on paekivi, Eesti rahvuskivi. Selles kivis on jäädvustatud elu soojas rikkaliku elustikuga Siluri meres. Saali keskel vitriinides võib näha mitmete siluriaegsete loomade - käsijalgsete, kihtpoorsete, korallide, karpvähkide, limuste, eurüpteriidide, trilobiitide jt. - kivistisi. Pika liigestatud rannajoone tõttu võib Saaremaal kohata mitmeid rannatüüpe: pank-, kalju-, moreen-, klibu-, liiva-, mölliranda. Rannikuvitriinides on eksponeeritud sealset elustikku - linde ja taimi. Tänapäevaste merelindude hulgas on ka haruldusi - alk ja plüü. Plüü pärineb 1908. aastast - tolleaegsest muuseumi linnutopiste kogust, mille oli kogunud W.v. Mierzeyewski. Kaljuranniku taustal on eksponeeritud Vilsandi rahvuspargi arvukaim haudelind - hahk. Klibusel rannikul näeme üht haruldast eksikülalist - flamingot ja viimaste aastate massilisemat läbirändajat - valgepõsk-laglet.
Ekspositsiooni 2. saalis avaneb võimalus tutvuda pinnavormide- ja mullastikukaardiga. Põhiosa saalist on pühendatud saare märgaladele - järvedele, soodele, soostunud ja rabastuvatele metsadele. Järvi on Saaremaal üle 80, eriti palju saare loodesopis. Järvelindudest on huvitavamad hüüp, järvekaur, valgetiib-viires. Hüüpi näeme kaitsepoosis, milles ta on hädaohu tõttu kaela ja pea vertikaalselt välja sirutanud, jäljendades nii kuivanud roovihku. Järvekaur on haruldane läbirändaja ja valgetiib-viires juhuslik pesitseja, kelle ainus pesitsemine Saaremaal on teada 1925. aastast. Märgala metsade üks huvitavamaid eksponaate on metsis, kes Saaremaal hävis 19. sajandil. 20. sajandi algul on teda mitmel korral sisse toodud, kuid tulemusteta. Viimasel ajal on ta siia uuesti pesitsema asunud.
Soodest on Saaremaale kõige rohkem kuulsust toonud Viidumäe allikasoo, mis jääb praegus e 1873 ha suuruse Viidumäe Looduskaitseala koosseisu. Sealsest soost 1933. a. botaanikahuvilise arsti B. Saarsoo poolt leitud taimeke - Saaremaa robirohi osutus Saaremaa endeemiks. Stend kaitsealast tutvustab ka teisi sealseid taimharuldusi.
Saali eraldi nurgakeses paikneb materjal Saaremaa ainulaadseima loodusmälestise, Kaali meteoriidikraatrite kohta. Olulisematest eksponaatidest võiks nimetada ehtsaid meteoriidikilde ja kraatri serval 1180. (?) - 1430. a. kasvanud tamme läbilõiget.
Kadakas - saarlastele ka kadagas, kadajas, kaddak kui Saaremaa kõige iseloomulikum taim on lähtepunktiks 3. saalis. Väljapaneku keskne vitriin tutvustab lähemalt teda ja tema seoseid teiste organismidega. Kadastikus eksponeeritud lindude ja loomade hulgas on kaks Saaremaa suurimetajat - põder ja metssiga. Metssiga on Saaremaa üks arvukamaid loomi, kelle arvukust püütakse pidevalt vähendada. Põdrale on kadastikud rohkem toitumispaigaks kui elukohaks.
Lisaks loometsale on Saaremaal palju nõmme- ja palumetsa, mitmel pool ka salu-lehtmetsa. Lääneranniku loomännikutes elutseb üks Eesti loodusharuldusi - merikotkas. Seda Eesti suurimat kotkaliiki pesitseb Saaremaal 20 paari ringis.
Kadaka-saalis saame tutvuda ka Saaremaale väga iseloomulike puisniitudega. Niitmise ja karjatamise vähenemise tõttu on need praeguseks ajaks suures osas võsastunud. Õieküllastel puisniitudel on leidnud kasvukoha paljud orhideed e. käpalised. Siin kasvab neid ühtekokku 34 liiki.
|
)
)
)