Linnus-kindluse ajaloost

Saaremaa Muuseumi pőhiekspositsiooni asukoht - Kuressaare linnuse konvendihoone - on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides ja sellisena vaieldamatult ka rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurimälestis. Lisaks esteetilisele elamusele, mille annab arhitektuuri stiilsus, väljapeetus, rangus ja karm suurejooneline ilu, vőimaldab linnuse külastamine saada mitmekülgseid ajalooteadmisi, saavutada vahetumat kontakti minevikuga, tunda keskaja hőngu.

K. Aluve rekonstruktsioon 16. saj. kp.

Linnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste vőitlusega saksa feodaalide vastu. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond - Saaremaa. 1228.-34. aastal formeerus Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest järjekordne feodaalriigike - Saare-Lääne piiskopkond - pindalaga umbes 7600 km˛. Piiskopkonna keskuseks oli alates 1265. aastast. Haapsalu. Vőőras vőim Saaremaal jäi esialgu siiski nőrgemaks ning vőrreldes mandri-eestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesőigusi. Sellele vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestőuse, neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestőusu mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik, Liivi ordu, kellele kuulus Ida-Saaremaa ja Muhu, oma tugipunktina Pöide tornlinnuse. On vőimalik, et Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants rajati kastell-linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I poolel. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad siiski alles 1380. aastatest.

Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur johtus tema funktsioonist: olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, vőimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus - kokkutulek) ja pakkuda sellele kindlat kaitset ülestőusu- vői sőjaohu korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus; tugevasti kindlustatud sissepääs viib neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovile.

Kuressaare linnus jäi Saare–Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sőja alguseni. XIV sajandi lőpus – XV sajandi alguses rajati lisaks vöimalikule XIII sajandist pärinevale ringmüürile uus vőimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kőrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada linnuse kaitsevőimet seoses tulirelvade kasutuseletulekuga. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavatises säilinud tänaseni. Sajandi keskel kőrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Vőimsaim neist, Pőhjabastionil paiknev 1971.– 72. a. restaureeritud Suurtükitorn pärineb 1470. aastaist.
1559. a. müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valdused Saare- ja Kuramaal taanlastele. XVII sajandi algul mindi seoses suurtükkide tulejőu suurenemisega keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida vőib nimetada juba kindluseks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Tööd algasid 1600. a. paiku ja kestsid 1640. aastani. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 m laiuse mereveest täituva vallikraaviga.

Vastavalt 1645. a. sőlmitud Brömsebro rahulepingule läks Saaremaa Rootsi valdusse. Ei ole teada, kui suur oli linnuse asukate arv erinevate piiskoppide ajal, küll aga on andmeid hilisemast perioodist. Nii on teada, et 1618/19. finantsaastal oli linnuses palgal 47 mitmesugust ametimeest ja teenijat ning 50 palgasőjaväelast, neist 36 lihtsődurit ja 8 relvaseppa. Pea samal ajal (1623) oli kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sőjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasődurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.

1684. aastal otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Juba varem (1676) toodi kindluse peavärav Suurtükitorni juurest praegusele kohale ja rajati selle ette esimene väike raveliin (eelkindlustus) praeguse vőőrastemaja kohale. Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede pőhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued vőimsad tänapäevani säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkesid 1706. aastal, kusjuures mere poole planeeritud Edelaraveliin jäi ehitamata.

15. septembril. 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle. 1711. a. kevadel Vene garnison lahkus. Őhiti bastionide tiivad, Suurtükitorn, osa konvendihoone vőlve ja Kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1762 katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. aastal remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued vőlvid peakorruse ristikäigus. 1791 lammutati Kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi 1. poolel viljalaona. 1783. aastal kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast. Samal ajal käis ka hoogne vallide, bastionide ja raveliinide rekonstrueerimine.

F. S. Sterni lito 19. saj kp

Pärast kolmandat Poola jagamist ja Venemaa vallutusi praeguse Soome territooriumil (1809) minetas Kuressaare kindlus oma senise tähtsuse sőjalise tugipunktina. Pärast seda, kui Venemaa rajas vastvallutatud Ahvenamaa saartele, Rootsi pealinna vahetusse naabrusse, Bomarsundi kindluse, kustutati Kuressaare kindlus 1836. aastal lőplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovimajas asus aastatel 1868– 78 vaestemaja. Aastail 1903–12 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles Kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile.

1968 alustati Kuressaare linnus-kindluse pőhjalikku restaureerimist arhitekt Kalvi Aluve projekti järgi. Esimesena taastati osa kirdevalli ja Idabastioni müüritisest ning Suurtükitorn. Järgnes konvendihoone üle kümne aasta kestnud ennistamine, eesmärgiks anda mälestisele pőhiliselt keskaegne ilme ja vőimaldada selle tänapäevane kasutamine. Mahukamateks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine, Kaitsetorni varustamine betoonitrepiga ja vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine.

1985. aastal alanud restaureerimistööde teisel etapil seati eesmärgiks taastada Kuressaare kindlus ja eksponeerida see kui ilmekas näide kaitseehitiste arengust XIV–XVIII sajandil, kusjuures eristatavad on selle arengu eri järgud. Praeguseks on taastatud Pőhjabastion koos algse sissepääsu ja sillaga, 1/3 vallide välimisest ja 2/3 sisemisest tugimüürist, kőik 18. sajandi lőpust pärinevad garnisonihooned ning puhastatud vallikraavid.