Linna 455. sünnipäeval, 8. mail omistati Kuressaare teenetemärk Saaremaa Muuseumi teadusdirektorile, ajaloolasele Olavi Pestile. Temal jookseb muuseumis 44. tööaasta.
Pesti ise pidas linna 27. teenetemärgi üleandmisel kõne, mille siinkohal ära trükime.
* * *
Austatud vallavolikogu esimees, austatud vallavanem ja linnapea!
Lugupeetavad kuresaaremaalased ja külalised!
Otto Wilhelm Masing, kes oma „Marahwa Näddala-Lehes“ ligi kaks sajandit tagasi Saaremaast esimesena eesti keeles pikemalt kirjutas, nimetas seda kord Saaremaaks, kord Kure saareks, aga ka Kuresaaremaaks. Viimane nimi tundub mullu lõpule jõudnud haldusreformi taustal üsnagi sobiva ja suupärasena – sellest ka minu teie poole pöördumise vorm.
Ise sattusin „Kuresaaremaale“ esimest korda elus täpselt 45 aastat ja üks nädal tagasi ja nimelt oma (tollal veel) tulevase naise sõbranna pulma. Kuidagi oli nii kujunenud, et oma õpiaastail ma siia isegi ekskursandina polnud sattunud. Peatselt kuulsin, et üks põline Kesk-Saaremaa mees, kes hiljem osutus minu äiaks, oli minu kohta öelnud, „et ei, see küll Talina poiss ei ole“ – parim kompliment, mis päris-saarlased minu kohta üldse öelnud on. Ja kui siis peagi teatati muuseumis vabanenud töökohast, oli asi otsustatud: aasta pärast Kuressaarde jõudmist olin siin kindlalt paigas ja ei ole seni lahkumiseks mingit veenvat põhjust leidnud.
Ligi 44 aastat igas mõttes ühe koha peal püsida on võimaldanud meie muuseumi tavatult üksmeelne, mõistev ja sõbralik kollektiiv ning ilmselt ka üldine kohavaim, mille puhul sinuga siiralt suhtlevaid inimesi kohtad „harju keskmisest“ märksa rohkem. Ja muidugi olen tänu võlgu Marjele, kes kange saare naisena mu siia meelitas ja nii pikalt taluda on suutnud. Tütar Pille on kodumail sagedane külaline, Mele aga asus koos järgmise mandrimehega Kuressaarde koguni elama. Elu teevad mõnusamaks ka lapselapsed Saskia ja Jasper, kes viimasel ajal on minu kõige vaimukamad ja targemad vestluskaaslased.
Kui mind 11 aastat tagasi auväärse Hendrik Krummi auhinnaga ülendati, mõtlesin ja ka ütlesin, et nüüd olen vist küll vanaks jäänud: nooremad naisterahvad olid hakanud tänaval esimesena tere ütlema, lumesõda pidavad poisikesed aga hüüdsid: „Ärge vanahärra pihta visake!“ Ja siis see auhind ka veel! Ja nüüd jälle! Ma ei võta seda suurt tunnustust siiski mingi lõpliku vihjena, vaid hoopis tänan kõiki mind usaldanud kodanikke ja volinikke mulle osutatud au eest! Veidi kurb on ainult selle pärast, et meie koos kolleeg Endel Püüaga esitatud kandidaat seekord seda aumärki ei pälvinud, aga loodetavasti püsivad Kuressaare traditsioonid sama kindlalt kui ta ise.
“Semper officio fungitur utilitati hominum consulens et societati.“
Asjakohast uudislugu Saarte Häälest saab aga lugeda siit – https://www.saartehaal.ee/2018/05/09/piltuudis-olavi-pestile-anti-linna-teenetemark/