Marina Schnurre maalinäitus “Märkide keel tuttavas ümbruses”

Marina Schnurre

“Märkide keel tuttavas ümbruses”

Maalid aastaist 2007 – 2017

Näitus Saaremaa Muuseumis 4. VIII – 3. IX 2017

koostöös Berliini Wannsee galeriiga 

Maalikunstnik, graafik ja kirjanik Marina Schnurre on sündinud Riias läti–vene segaperekonnas. Tema isa oli silmapaistev läti arhitekt. Aastail 1942–53 omandas Marina Berliinis põhi- ja gümnaasiumihariduse, 1954–58 õppis Berliinis, Hamburgis ja Saarbrückenis graafikat ja illustratsioonikunsti. Ta kavandas menukaks osutunud plakateid ja illustreeris lasteraamatuid, sageli koos oma esimese abikaasa, tuntud saksa kirjaniku, Gruppe 47 kaasasutaja Wolfdietrich Schnurrega (1920–1989). Tema plakat, mis kujutas karu Berliini teletorni taustal, võitis linna 750. aastapäevale pühendatud plakativõistluse (1987) ja sai väga populaarseks.

Alates 1975. aastast tegeles Marina Schnurre vähihaigete sotsiaalse nõustamisega, asutades mh. vastavaid abigruppe ja luues õppefilme. Aastail 1980–2000 töötas ta Berliini Moabiti haiglas psühhoonkoloogina, käies 1990. aastail erialastel nõustamisreisidel ka Eestis. Kunstnikuna hakkas M. Schnurre küpsemas eas eelistama akrüül-, pastell- ja õlimaali, katsetades julgelt mitmesuguseid värviefekte ja väga erinevaid materjale. Enamus käesolevagi näituse töid on teostatud segatehnikas. Sageli kasutab kunstnik korduvat ülemaalimist ning viljeleb ka kollaaži. 2000. aastal abiellus ta õigusteaduse professori Herwig Roggemanniga, kellega koos peetakse Berliinis väikest Wannsee galeriid, suved aga veedetakse oma Horvaatia ja Itaalia ateljeedes.

Marina Schnurre loomingut on alates 1956. aastast tutvustatud arvukatel näitustel ning ta on osalenud paljudel workshop’idel. Ta on avaldanud rea ilukirjanduslikke jm. teoseid, publitseerinud Wolfdietrich Schnurre loomingut ning esinenud ettekannetega mitmel pool Euroopas.

„Eriti võluvalt õnnestub Marina Schnurrel kujutada üleminekuseisundeid materiaalsusest abstraktsiooni, milles inimesed aedade taimse maailmaga üheks saavad, säilitades seejuures oma figuraalse olemuse ja liikuvuse. Või teosed, milles tantsivad või ka vaikiseisvad kehavormid saavutavad uue grupidünaamika või demonstratiivse eraldatuse. Nendes töödes, nagu ka esteetilist kompromissi vältides maalitud isiksuse mõnikord mitte eriti meeldiva tuumani taandatud portreedes avaldub kunstniku aastakümneid kestnud terapeuditööga omandatud sügav inimesetundmine.“ (Herwig Roggemann)